Eesti ülikoolis kaitstud doktoritöö on tänapäeval enamasti ingliskeelne. Sellel on selge põhjus: kui uurimistulemus peab jõudma erialase lugejaskonnani, kes asub Eestist väljaspool, siis peab ta olema keeles, mida see lugejaskond loeb. Samal ajal nõuavad ülikoolid, et võõrkeelne väitekiri sisaldaks põhjalikku eestikeelset kokkuvõtet. Esmapilgul on see bürokraatia. Tegelikult on see keelepoliitika kõige praktilisem osa.
Miks teadus räägib inglise keeles
Üksiku teadlase jaoks on valik ratsionaalne. Ingliskeelne artikkel läbib rahvusvahelise eelretsensiooni, jõuab suurematesse andmebaasidesse, saab rohkem viiteid ja kaalub rahastustaotluses. Eestikeelne artikkel jõuab väiksema hulga inimesteni ja loeb akadeemilises hindamises vähem. Keegi ei muuda seda tasakaalu üksi ega ole ka mõistlik oodata, et ta seda üritaks.
Probleem tekib alles siis, kui liita kõikide üksikute mõistlike valikute summa. Kui terve valdkonna kohta ei kirjutata aastakümneid ühtki tõsist eestikeelset teksti, ei ole sellel valdkonnal lõpuks eesti keeles ka sõnavara.
Sama loogika kandub allapoole. Kui eriala tippkirjandus on ingliskeelne, muutuvad ingliskeelseks ka magistriseminarid ja lõpuks õpikud. Nii jõuab küsimus üsna kiiresti kõrgkoolide õppekavadeni, kus õppekeel on juba praegu üks olulisemaid valikukriteeriume.
Mis juhtub keelega, mida mingis valdkonnas ei kasutata
Keeleteaduses nimetatakse seda domeenikaoks. Keel ei kao tervikuna — ta kaob ükshaaval valdkondadest. Kõigepealt kaob võimalus kirjutada, siis kaob võimalus loengut pidada, siis kaob võimalus asjast täpselt rääkida ka väljaspool eriala. Alles jääb keel, milles saab rääkida kõigest peale selle, mis on parasjagu kõige tähtsam.
Eesti keel on väike, aga tal on midagi, mida enamikul sama suurusjärgu keeltel ei ole: täielik funktsioonide komplekt alusharidusest doktoriõppeni. Selle komplekti hoidmine ei käi iseenesest ja see ei ole ka ühekordne otsus.
Kokkuvõte on tegelikult terminitöö
Kui doktorant kirjutab oma töö eestikeelset kokkuvõtet, peab ta iga võtmemõiste jaoks leidma eestikeelse vaste. See on ebamugav ja aeganõudev, sest osa vasteid ei ole veel olemas. Just seetõttu on see väärtuslik: sageli on see esimene kord, kui vastav mõiste eesti keeles üldse kirja pannakse.
Vaste otsimisel on ka kõrvalmõju, mida alahinnatakse. Võõrkeelse termini saab teksti sisse jätta ilma seda päriselt mõistmata. Eestikeelse vaste leidmine sunnib mõistet lahti seletama. Kokkuvõte, mille kirjutamine tundub ebaproportsionaalselt raske, on tavaliselt märk sellest, et mõiste ise ei olnud selge.
Kellele kokkuvõtet päriselt kirjutatakse
Mitte kaitsmiskomisjonile. Eestikeelne kokkuvõte on sageli ainus tekst, mille kaudu uurimistöö jõuab inimesteni, kes seda kasutada saaksid: õpetajani, kes otsib ainekava jaoks värsket sisu; ametnikuni, kes valmistab ette otsust; ajakirjanikuni, kes kirjutab uudise; arstini või inseneri töölauale. Nad kõik loevad kiiresti ja enamasti emakeeles.
See tähendab ka, et halvasti kirjutatud kokkuvõte ei ole väike viga. Kui ainus eestikeelne tekst uuringu kohta on masinlikult tõlgitud lõik terminitega, mida keegi ei kasuta, on uuring eestikeelse lugeja jaoks olemas ainult paberil.
Mida saab teha lugeja
- Otsi doktoritööde eestikeelseid kokkuvõtteid — need on ülikoolide digihoidlates vabalt kättesaadavad ja sageli loetavamad kui pressiteade.
- Kasuta terminibaase, kui erialasõna tundub eesti keeles kohmakas. Enamasti on vaste juba olemas, lihtsalt vähe kasutatud.
- Kui kirjutad ise erialast teksti, pane võõrsõna kõrvale esimesel korral eestikeelne vaste. Nii see levib.
Teaduskeel ei püsi seetõttu, et keegi kirjutab selle kohta seaduse. Ta püsib seetõttu, et keegi kirjutab selles keeles laused valmis. Doktoritöö kokkuvõte on üks väheseid kohti, kus seda tehakse süstemaatiliselt — ja ka üks vähestest kohtadest, kust lugeja saab teadustulemuse kätte ilma pressiteate vahenduseta.